Mulgi valla vaatamisväärsused
Abja piirkonnas ja Mõisakülas
Halliste piirkonnas
Karksi piirkonnas
Vaatamisväärsused Abja piirkonnas ja Mõisakülas
Hendrikhansu põrgu paljand
Paljand asub Sarja orus, Hendrikhansu oja kaldal. Eesti kõige laiem ja Viljandi maakonna pikim punakaspruuni liivakivi paljand. Kogupikkus 67m ja kõrgus 6,9m, tekkinud allikate toimel. Paljandi seinalt on leitud monogramme, mis kannavad aastanumbrit 1800 ja tunduvad oma kalligraafiliste tähtedega kui liivasse raiutud kunstiteosed. Legendi järgi elas ja tembutas siin vanapagan. Hendrikhansu põrgu on looduskaitse objekt.
Vaida paljand ja koobas
Vaida paljand asub Veelikse külas. Paljand on tähistatud looduskaitsele viitava sildiga.
Koobas on paljandi lõunapoolses osas. Koopaava on 1,7 m lai ja 1,8 m kõrge ja viib võlvja laega madalamasse, kuid laiemasse sopilisse tagaossa pikkusega 6 m. Vaida ehk Anniennu koobas on teada olnud juba väga kaua ja rahvajutu järgi on siin sõdade ajal olnud pelgupaigaks kohalikele elanikele. Siin olevat varjanud end isegi Rootsi kuningas Karl XII, ning pärimuste järgi on siin olnud ka Vanapagana elupaik.
Abja-Vanamõisa linavabrik
1914. aastal asutati Abja-Vanamõisa lähedale ühisettevõttena toorlinavabrik, mis oli Tsaari-Venemaa esimene sooja vee leotusega linavabrik. Vabriku rajas insener Mats Kissa. 1922. aastal hakkas tööle linapuhastus- ja ketrusosakond ning värnitsavabrik. Tööstushoonetes lõpetati tegevus 1990. aastal. Tänapäeval on linavabrik erakätes ning ehitised on taastamisel.
Abja-Paluoja postkontor
Linna kauneim hoone. Valmis 1929. a arhitekt E. J. Kuusiku projekti alusel pangahoonena. Aastatel 1929 - 1934 tegutses hoones krediidi pank. Tänaseni on säilinud suured juugendstiilis reljeefsed ahjud, mis on tehtud värvilise glasuuriga ahjupottidest. Maja teisel korrusel asub muuseum.
Abja kultuurimaja
Maja avati 06. novembril 1958 agro-zoopropaganda hoone nimetuse all. Arhitekt Arnold Matteus. Üsna lihtsale eksterjöörile - millele küll lisab suurejoonelisust neljale korintose sambale toetuv portikus – vastukaaluks on interjöör pidulik. Kesksest vestibüülist tõuseb trepp II korrusele, kus on sammastega kujundatud avatud trepirõduga jalutussaal ning rohke stukkdekoori ja seinatahveldisega saal. 1990. aastatel on Kai Kaljo teinud oma diplomitööna saali tahveldisele sürrealistliku freskoseeria. Tänasel päeval tegutsevad hoones veel muusikakool ja raamatukogu.
Abja-Paluoja jaamahoone
Algne jaamahoone hävis sõjas 1944. aastal. Uus stalinistlikus stiilis kivist jaamahoone ehitati 1950. aastate alguses tüüpprojekti järgi. Hoone on säilinud ja praegu tegutseb seal palvela.
Mulgi mees
Puidust mulgi mehe 2 meetri 60 sentimeetri kõrgune skulptuur rajati 2006. aastal mulkide maa, kultuuri ja meele märgistamiseks. Kunstnikud Ly ja Raul Teder.
Raudteetamm
Samaaegselt Pärnu–Valga raudtee ehitusega ehitati ka Mõisaküla–Viljandi kitsarööpmeline harutee, mis avati alaliseks liikluseks 1. augustil 1897. Kitsarööpmeline raudteeharu Mõisaküla ja Viljandi vahel suleti 3. juunil 1973.
Abja kalmistu
Rajatud 1951. Arvatavasti samast aastast pärineb ka kalmistul paiknev kabel. Kalmistu üldpindala on 2,7 ha ning selle välispiirdeks on puidust aed. See on piirkonna ajaloolise väärtusega matmispaik, kuhu on maetud mitmed paikkonna tuntud isikud.
Abja musumägi
See on olnud vana ohvripaik, täna on see osake Abja terviserajast.
Abja mõis ja park
Mõisasüda asub praegusest Abja alevikust kilomeeter kirdes, kõrge veeru serval. Mõis on rajatud 16. sajandi lõpul. Esinduslikult ehitati ta välja 18. sajandi teisel poolel Friedrich Adolph von Stackelbergi ajal. Mõisakompleksi hoonete hulka kuulusid ait, viina- ja õlleköök, 2 vesiveskit, tuuleveski, magasiait, tall-tõllakuur, karjahooned ja teenijatemaja.
Võõrandamisjärgselt kolis mõisahoonesse kodumajanduskool, Teise maailmasõja järgselt aga lastekodu. Lastekodu tarbeks ehitati hoone vanem osa 1950tel aastatel kahekorruseliseks. Taastatud Eesti Vabariigis tegutses hoones pikalt piirivalvekordon. Peahoone vastas paiknev kaunis kaaristuga ait on säilinud, samas kui ta paariliseks olnud tall-tõllakuur on hävinud.
Mõis on eraomanduses.
Kirjanik, ajakirjanik, karikaturist ja teatrikriitik K. A. Hindrey sünnikoht
Ta oli kuulus lasteraamatute autor ja piltide joonistaja. Ta oli ühe Eesti esimese mängufilmi „Karujaht Pärnumaal" (1914), stsenaariumi autor. Tuntuks sai ta karikaturisti, följetonisti ning vaheda sulega kirjandus- ja teatrikriitikuna pseudonüümi Hoia Ronk nime all.
Indu
Halliste kirikut ja Abja mõisat ühendav tee. See oli lühim tee Pornuse ja Kaubi mõisa ning Abja mõisa vahel. Tänulikud talunikud kandsid Abja mõisniku R. J. W Stackelbergi (1819-1879) kätel Halliste surnuaiale viimsele puhkepaigale, sest mõisnik oli neile esimesena Eestimaal odavalt müünud päriseks nende talumaad. Sama austuse osaliseks sai ka tema naine.
Üle Halliste jõe viis omal ajal Indu puitsild, mis 2010. a taastati jalakäijate sillana. Rajatis on 16 m pikk ning 1,5 m lai, laudkatte ja metallpiiretega. Vahetult enne jõge on Indu kõrtsi asukoht, kus elas legendaarne ravitseja, keda rahvasuus tunti Indu Nõia nime all. Tema ravimeetodid olid nii tõhusad, et ta oli kuulus üle Eesti. Kõrtsi savihoone ei ole säilinud.
Abja mõisniku parun Stackelbergi matmiskoht
Aastatel 1780–1824 Abja mõisat valitsenud Friedrich Adolf von Stackelberg olevat olnud vägivaldne mees, kes kord kogemata karjatüdruku surnuks peksnud. Hiljem hakanud teda süümepiinad vaevama ning ta tahtis, et teda maetaks karjamõisa majandusõue. Kalmul olnud neli kõrget kivisammast, mis olid omavahel kettidega ühendatud. 1824. aastal maetud mehele pandud sinna ka uhke mälestusplaat.
Lopa paljand ja koobas
Punakaspruunist liivakivist kujunenud Lopa paljand ehk „Lopa Põrgu" on üks pikemaid huvitava ehitusega Eesti looduslikke koopaid Lopa oja kaldal. 1996. a. suvel mõõdistati koobas uuesti ja pikkuseks saadi 43 m, mis on pikim koobastik Eestis. August Kitzbergi kaudu on paljandil seos Eesti kultuurilooga, nimelt Lopa talu on saanud tuntuks teoses "Kauka jumal" kirjeldatud sündmuste tegevuskohana.
Mälestuskivi õpetajale ja esimesele eestlasest arheoloogile Jaan Jungile
Jaan Jung (1835-1900) oli eesti koolmeister, helilooja ja harrastusajaloolane. Ta oli 41 aastat Kaidi koolis õpetaja. Mälestuskivi paigaldati 1976. aastal Kaidi koolimaja asukohale Penuja tee ääres.
Oma tööst ja seltsitegevusest vaba aja pühendas ta Eesti koduloo uurimisele, eriti huvitasid teda vanad linnamäed ja kalmed. Koolmeistrina andis Jung välja ka mitu õpikut. Tõlkis esimesena eesti keelde Henriku Liivimaa kroonika (ilmus 1881–83).
Raudsepa mägi
See on hiie- ja matusepaik, kuhu plaaniti algselt ehitada Halliste kirik.
Penuja õigeusu kiriku varemed
Penuja Kõikide Pühakute Kirik õnnistati 12. juulil 1873. aastal. Samaaegselt valmisid ka maja preestritele ja preestri abidele ning koolimaja. Siin oli õigeusu kihelkonnakool ja abikool. Endises koolimajas on tänapäeval Penuja külamaja.
Penuja kalmistule on maetud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ülempiiskop Nikolai (Leisman) (1862–1947).
Penuja tamm
See on püha hiiepaik, looduskaitse all. Tamme ümbermõõt on 4,37 m, kõrgus 27 m.
Öövesti künnapuu ehk Ohvrijalakas
Oma nime on ta saanud Öövesti talu järgi. See on vana ohvripuu, tema ümbermõõt on 4 meetrit 72 sentimeetrit ning kõrgus 19 meetrit.
Laatre endine jaamahoone
Endise Mõisaküla-Abja-Viljandi kitsarööpmelise raudtee äärde jääv 1925. aastal ehitatud puidust jaamahoone on säilinud ja omanäoline kultuurimälestis. Pooljaam avati 1926. aastal ja suleti 1973. aastal seoses kitsarööpmelise raudtee sulgemisega.
Kirjanik August Kitzbergi sünnikoht
Eesti draamakirjanduse üks rajajaid August Kitzberg (kuni 1863 August Kits) sündis 29. detsembril 1855. aastal Puldre alatare kandiperes Laatre vallas Halliste kihelkonnas. Mälestuskivi sünnipaika organiseeris Jaan Vomm 1974.
Puuskulptuurid „Mulgi lapsed" Mõisakülas
Skulptuur asub linnasüdames rõngaspargis. Valmistasid Ly ja Raul Teder 2014. aastal.
Tegemist on juba kuuenda paigaga Mulgimaal, kus Mulgi puuskulptuurid asuvad. Varemalt on need püsti pandud Helmes, Karksi-Nuias, Abja-Paluojal, Paistus ja Tarvastus.
Mälestuskivi esimesele emakeelsele erakoolile Mõisakülas
29. septembril 1905 asutas Jaan Sihver Mõisakülas oma naise, Helene Kollisti isa majas Mõisaküla esimese kooli, 2-klassilise erakooli. Õpilaste arvu poolest ei saanud too õppeasutus olla suur, kuna tegu oli ühe klassitoaga ja järelikult liitklassiga.
Ta oli eesti poliitik (kommunist) Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu liige ja Punaarmee sõjaväelane. Ta lõi aktiivselt kaasa kohaliku puhkpilliorkestri tegevuses, asutas tehasetöölistele sauna. Sihver seisis hea ka selle eest, et Mõisakülal oleks oma raamatukogu ja arstipunkt.
EELK Mõisaküla Maarja-Magdaleena kirik
Alar Kotli projekti järgi ehitatud puukirik aastail 1933-1934, lõplikult valmis 1942. Kirik süüdati 30. aprillil 1983 ja see hävis tules. Päästa õnnestus altarimaal, terveks jäi ka torni rist, mis ehib nüüd uuesti torni. Kirik otsustati taastada ja nurgakivi uuele hoonele pandi 30. septembril 1995. aastal. Avar pühakoda on nüüdseks üles ehitatud.
Mõisaküla Püha Vaimu kirik
Õigeusu kiriku ehitamisele pandi alus 1929. aastal. President Konstantin Päts annetas kiriku heaks 250 krooni. Nurgakivi pandi 12. juunil 1932. Järgmise aasta lõpul kirik õnnistati. Lõplikult valmis see 1942. aasta detsembris. Kirik seisab praegu tühjana.
Uusapostlik kirik
1998. aastal õnnistuse saanud hoone on üks kauneimaid ehitisi ja saanud tuntuks ka kontsertide pidamise kohana. Puust ja viilkatusega hoonet aitasid ehitada Saksa kogudused.
Vaatamisväärsused Halliste piirkonnas
Kulla leerimaja
Kulla leerimaja ehitati 1902. aastal ja kui algul täitis see oma algset ülesannet, siis mitukümmend aastat hiljem sai sellest koolimaja. Lapsed õppisid seal seni, kuni 1998. aastal avas uksed Halliste põhikool. Kulla koolimajas on õppinud raamatugraafik Märt Pukits, kunstnik Ants Murakin, helilooja Ants Kiilaspea, kirjanik Jaan Rannap. Pärast seda jäi leerimaja tühjaks ning sai lõhkujate käe läbi kannatada. Hoone renoveeriti põhjalikult 2017. aastal ja pärast seda on leidnud majas koha nii Mulgi valla ametnike tööruumid kui ka raamatukogu.
Mälestuskivi
Maakivi, millesse on raiutud rist ja aastaarv.
Halliste kirikut ja Abja mõisa ühendava vana tee äärde jääb kultuuriloolises kontekstis omapärane mälestuskivi mehele, kelle hobune hakkas tõusul lõhkuma ja vankris olnud inimene suri kukkumisel saadud vigastustesse. Mälestuskivi peetakse teadaolevalt Eestis esimeseks mälestusmärgiks liiklusõnnetuses hukkunule.
Halliste kirik ja kiriku ümbrus
Halliste kirik on teadaoleval samas asukohas alates XV sajandist. Kirik on korduvalt hävinud tulekahjudes. Keskaegne kirik hävis arvatavasti 17. sajandi alguse Poola-Rootsi sõdades. Uuesti üles ehitatud hoone purustati Põhjasõjas ning taastati 18. sajandi keskpaigaks. 1863 süütas kiriku pikselöök, põlengu tagajärel kirik hävis, säilis ainult käärkamber. 1864.–67. aastate rekonstrueerimisega (arhitekt Matthias von Holst) sai kirik oma praeguse kuju. 1959 põles kirik uuesti, 30 aastat seisis ta varemeis, 1989–91 taastati kirikuõpetaja Kalev Raave eestvedamisel, oli esimene taasiseseisvunud Eestis pühitsetud kirik.
Halliste kirikus asuvad Jüri Arraku altarimaal "Kristus" (1990) ja maal "Püha Anna Neitsi Maarjaga" (1991). Kirikul on pühakodades harvaesinev musta värvi lagi. Kiriku kantslipoolses külgnišis asub skulptuur "Halliste ema", autor on Aime Kuulbusch (1991). Halliste-ema on pühendatud kõigile kannatanutele, hukkunutele ja lahkunutele läbi Eesti ajaloo. Kiriku kõrval asub monument Vabadussõjas hukkunutele.
Kirikut kasutab EELK Halliste Püha Anna kogudus, seal toimuvad kontserdid ja esinemised.
Halliste kirik on eelmise Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilvese kodukirik.
Halliste kirik hääletati rahvahääletusel Eesti 100 aarde nimistusse.
Praeguseks on lisaks kirikule vaadeldav ümbruse kaunis maastik koos erinevaid ajaperioode käsitleva arhitektuuriga. Kiriku vahetuses läheduses asuvad peale uue Halliste koolimaja veel endine kiriku pastoraat (tänapäeval lasteaed) ja kaks erineval ajajärgul valminud eraomanduses olevat elumaja. Kogu piirkond sai 2005 aastal üle-Eestilise tunnustusena Kauni Kodu auhinna koos vastava seinamärgiga. Kiriku lähedal Halliste kalmistust üle tee asub renoveeritud Annatare, kus on toimunud mitmeid kontserte ja näitemänge. Hoone oli ehitatud kirikumõisa aidaks.
Halliste kalmistu
Kalmistu rajati 1773. aastal, seda laiendati 1916 ja on suurim Viljandi maakonna maakalmistu. Vanemad kui Teise maailmasõja lõpp metallhauatähiseid on kalmistul 1093, s.h sepiseid 210, sepisaedu 97 ja kivist hauatähised 171. Suhteliselt rohkearvuliselt on graniitpostide ja sepisketiga hauakomplekse. Kalmistu vanemas osas asuvad Halliste kihelkonna mõisnike kalmud ja Stackelbergide kabel. Uuemas osas on uus maakivist raiutud kabel, tellistest piirete ja piilaritega. Surnuaiale on maetud mitmeid ajaloo- ja kultuuritegelasi. 75 tähtsamat hauda on märgitud puust tahvlitega ning haudade leidmiseks on välja antud voldik. Halliste kalmistu hauakivid on ainulaadsed, sest Mulgi peremeeste hauakividele on erinevalt muudest Eesti aladest alati kirjutatud ka talukoha nimi.
Koodiorg
Endise Vana-Kariste mõisa õllekoja varemete juures on rohkesti koopaid, üldpikkusega 106 m. Need on tõenäoliselt loodusliku tekkega ja inimese käega laiendatud. Koodiorg on seotud Vanapagana muistenditega.
Kivirist
Üks alles jäänud kolmest omapärasest ristist, mis on püstitatud 1600. aasta hilissügisel Rootsi ja Poola vägede vahel toiminud lahingu kohale Vana-Kariste lähedal.
Taru kalmed
Sammaste külas asuvad kalmed on pärit vanemast rauaajast. 1880. Aastatel uuris kalmeid Kaidi kooliõpetaja ja harrastusarheoloog Jaan Jung koos Soome arheoloogiprofessori Aspeliniga. Sealt leitud leid – ehted, nooleotsad, noad, kirved – on hoiul Soome rahvusmuuseumis.
Mulgi Häärberi eakatekodu
1912. aastal valmis linakaupmees Mathieseni tellimusel ehitatud juugendvilla. Linakaupmees müüs oma maja 1912. aastal Peeter Pukale. Rahvas hakkas seda kutsuma peremehe järgi Puka taluks. Nõukogude okupatsiooni perioodil oli hoones masina-traktorijaam ja hiljem sovhoosi kontor. Mulgi Häärberi eakatekodu avati pärast hoone renoveerimist 2009. aastal. Eravaldus.
Õisu mõis ja park
Õisu esimene mõisakeskus asus Ümarkuusikus, praegusest kilomeeter kagu suunas. Säilinud kirjades märgitakse Õisut kohanimena aastal 1551. Mõis põletati kaks korda Põhjasõja ajal maha. Pärast Põhjasõda rajati uued mõisakeskuse hooned kilomeeter loode poole, praegusesse asukohta. Mõisakeskuse üleviimise tingis eelkõige vesi, mida vajati arenevas mõisamajanduses, samuti oli siin väljakujunenud teedevõrk.
Õisu mõisahoone on varaklassitsistlik ehitis, mille põhiosa on rajatud 18. - 19. saj. peale seda, kui keisrinna J. Petrovna kinkis mõisa 1744.a. admiral Peter von Siversi lesele. Mõisa sissesõitu ja eesväljakut raamivad kaarekujulise põhiplaaniga ait ja tall-tõllakuur. Hoones on aja jooksul tegutsenud piimanduskool ja toiduainetööstus.
Mõisahoone tagant laskub terrassidena järve poole mõisapark, mis oli kujundatud inglise stiilis arhitekt G. Kuphaldti projekti järgi. Liigirikkas pargis kasvab ca 85 puu- ja põõsaliiki. Rõdu ees vuliseb purskkaev ning suurte elupuude varjust võib leida Aime Kuulbuschi 1972. aastal loodud figuurigrupi "Noorus ".
Õisu mõis on Lõuna-Eesti üks kaunimaid ja stiilipuhtamaid barokk-komplekse.
Õisu mõisakalmistu
Õisu mõisaomanike von Siversite mõisakalmistu paikneb Õisu mõisakeskmest 2 km ida suunas Mornale suunduva tee ääres. Kalmistu jääb umbes paarisaja meetri kaugusele maanteest. On teada, et esimesena maeti sinna 3. jaanuaril 1781 (vana kj.) Õisu mõisa esimene omanik Friedrich Wilhelm Sivers, kes oli siis selle kalmistu rajaja. Viimasena maeti kalmistule 12. juunil 1930. aastal paruniproua Sivers (sünd Oettingen). Kalmistul on ligi 50 kalmu, mille arvult on see üks suuremaid Eestis.
Kalmistul on säilinud Armin von Siversi (1842-1878), Aleksander Gustav von Schrencki (1816-1876), Anna Dorothea Elise von Siversi (1798-1869) hauatähised. Kuulsaim nendest on A. G. v. Schrenki mustast graniidist ja kuldtähtedega hauasammas. A. G. von Schrenk oli üks Loodusuurijate Seltsi asutajaliikmeist ning tuntud mineraloog, botaanik ja maadeuurija.
Õisu sepikoda
Õisu mõisa tänaseni heas korras sepikoda on ehitatud 1893. aastal ja oli tolle aja üks suurimaid sepikodasid Eestis. Töökohad loodi kahele sepale. Sepikojas ja sepapere eluruumides on säilinud XX saj. alguse interjöör. Eksponeeritakse ajastukohaseid tööriistu ja tarbeesemeid. Seal korraldatakse seminare, teemaõhtuid, ärikohtumisi ja õpilastel ajalootunde. Kontakt telefon 511 8697.
Õisu jõeoru matkarada
Matkarada asub Õisu mõisa südamest veidi põhja pool kauni Vidava oja kaldal Õisu maastikukaitsealal. Avarast parklast juhatab infotahvel huvilise läbi väravate mitmekesisele 2,5 km pikkusele rajale. Matkaraja üks omapärasemaid vaatamisväärsusi on liivakivisse lõigatud reljeef „Veekandja neitsi", mille kontuurid on veel aimatavad. Taies valmis 1938. aasta suvel ja selle looja oli tolleaegse Tartu Kõrgema Kunstikooli õpilane Elsa Põld.
Kalvre rändrahnud
Kalvre külas on suured rändrahnud ja kivikülv. Rändrahnude ümbermõõdud on 17,6 m, 16,1 m ja 11,6 m. Neljanda rahnu ümbermõõduks on 15,3 m. Seda kivi kutsutakse Kalevipoja sohvaks ja ka vanapagana istekiviks. Kalevipoeg olevat läinud Tartust läbi Viljandi Pärnu poole ja istunud selle kivi peale jalgu puhkama. Hiljem näinud inimesed sellel sohvakujulist istet.
Vaatamisväärsused Karksi piirkonnas
Karksi ürgorg
Karksi ürgorg on üks kaunimaid ja tuntumaid paiku Viljandimaal. Ürgorg on Karksi-Nuia linna kohal järsuveeruline ja sügav (kuni 32 m) ning pakub kauneid maastikuvaateid. Nõlvadel leidub allikaid. Orus voolab Halliste jõgi, millele on paisutatud Linnaveski järv ja Karksi-Nuia paisjärv. Org on kaitse all alates 1964. aastast, praegune Karksi maastikukaitseala on moodustatud 2016. aastal.
Karksi ürgorg hääletati rahvahääletusel Eesti 100 aarde nimistusse.
Karksi ordulinnuse varemed
Lossimägi on Karksi muistne keskus. Esmakordselt mainitakse linnust ürikuis 1248. aastal. Linnus oli ulatusliku, mitut kihelkonda hõlmava Karksi foogtkonna keskuseks.
Algul ehitati kindlustused puust, kui aga leedulased 1297. ja 1366. aastal linnuse maha põletasid, asuti püstitama kivikindlust.
Pärast ümberehitamist sattus linnus sõjatulle esmakordselt 1481. aastal Liivi ordu ja Vene riigi vahelises sõjas. Liivi sõjas vallutasid vene väed linnuse 1560. aastal. Järgmisel aastal said Karksi endale poolakad ning 1563. a. vallutasid selle rootslased. 1573. a. loovutasid rootslased Karksi vene vägedele ja loss anti Ivan IV käsul «Liivimaa kuninga» hertsog Magnuse residentsiks. 1582. aasta vaherahuga läks Karksi poolakatele, 1600. aastal aga vallutasid selle uuesti rootslased , kelle valdusse jäi linnus kogu XVII sajandiks.
Sõdade kestel sai linnus tublisti kannatada, kuid ühes XVII sajandi ürikus väidetakse, et kindlustus olevat veel kaitsekõlblik. Lõplikult hävis Karksi linnus Põhjasõjas 1708. aastal.
Rahvas teab kõnelda, et ühte pealinnuse nurgatorni (rahvasuus Kadrina tulp) olevat elusana müüritud Maimu ema Lehte, ristinimega Katariina (A. Kitzbergi jutustuse „Maimu" järgi).
Säilinud müüride vahel linnuse hoovis toimuvad tänapäeval kultuuri- ja spordiüritused.
Karksi Peetri kirik
Kiriku ehitamist alustati endise ordulinnuse varemetesse 1773 ja kirik pühitseti 3. septembril 1778. aastal.
Tavaliselt saab kirikute järgi ilmakaari määrata. Reegliks on, et altariruum asub alati idas ja torn läänes. Et Karksi kiriku ehitusel püüti ära kasutada linnusemüüre, siis näitab selle kiriku torn lõunasuunda ja altariruum põhjasuunda. Kirik ehitati linnuse idamüüri äärde, järsu Karksi ürgoru nõlvale. Kõrvuti sattusid vana ja uus vundament ning ka ehitusalune pinnas oli ebastabiilne, hakkas torn varsti oru suunas ära vajuma.
Kiriku olulised remondid 1840. ja 1841. ning 1928. aastal ja 1994. aastal on seotud torniga. 1928. aastal oli torni kiviosa kalle 65 cm, 30 aastat hiljem oli see juba 85 cm ning 1994. aastal juba 125 cm. Pärast kiriku restaureerimist, tornile uue kandva aluse tegemist ja tornikiivri vahetust 1994-1995 aastal on torni vajumine peatunud. Torni kõrgus on 33,5 m ja kalle 205 cm tsentrist lääne suunas.
Kiriku väärtuslikumad kunstimälestised on orelirõdul 16 apostleid kujutavat väärimaali 1770 aastast. Orel on pärit aastast 1847. Rokokoomotiividega hilisbarokne altar on valminud Riias Appelbaumi töökojas 1760.-1770. aastatel. Käärkambris asub barokne 17. sajandist pärit altarimaal "Kristus ristil". Orelimeistri Ernst Carl Kessleri firmas valmistatud oreli sai Karksi kirik endale 1847. aastal. See on üks väheseid selle firma säilinud pille.
Karksi mõisniku kindralfeldmarssal Georg Reinhold von Lieveni perekonna kabel
Karksi linnuse juurde viiva tee ääres, endisel orduvendade kalmistul, asub barokne kabel, mis on ehitatud XVIII sajandi algupoolel. Kabeli laskis 1763. aastal oma allkirjastatud testamendiga ehitada tollane Karksi mõisa omanik kindralfeldmarssal Georg Reinhold von Lieven. See on vanim säilinud ehitis piirkonnas.
Kirjanik August Kitzbergi (1855-1927) monument
Vahelduv maastik ja toimekad inimesed on inspireerinud August Kitzbergi kirjatöid ning kirjaniku auks, kes siinmail elas ja töötas, püstitati Karksi ürgoru servale 1990. aasta septembris ümberkaudsete ettevõtete ja majandite finantseerimisel skulptor Jaak Soansi valmistatud monument.
Puuskulptuur "Tantsivad mulgid"
Alates 2010. aasta septembrist seisab kultuurikeskuse ees kaheosaline puuskulptuur "Tantsivad mulgid". Kahe figuuriga taies valmis kunstnik Martti Kalamehe kätetööna. Skulptuur on kujunenud külastajate seas populaarseks pildistamise kohaks.
Heliloojate Freidrich August Saebelmann ja Aleksander Saebelmann-Kunileid mälestuskivi
August Kitzbergi nimelise Gümnaasiumi pargis asuv mälestuskivi tähistab vendade heliloojate sünnikohta. Freidrich August Saebelmann (1851-1911) oli kooliõpetaja, koorjuht. On loonud mõnikümmend koori- ja soololaulu nagu näiteks „Emasüda", „Kaunimad laulud" jne. Aleksander Saebelmann-Kunileid (1845-1875) oli helilooja, koorijuht. I üldlaulupeo juht, üks rahvusliku koorimuusika teerajajaid.
EAÕK Karksi-Nuia kirik
Kivist kirik on ehitatud 1868 ja see on pühitsetud metropoliit Aleksei auks. Arhitekt A. N. Edelson. Kirikuhoone pühitseti 3. oktoobril 1876.
Karksi-Nuia kirik on historitsistlik, traditsioonilise plaanilahenduse, kellatorni ja ristkülikukujulise põhiplaaniga krohvitud paekivihoone.
Karksi kihelkonnast Eesti Vabadussõjas langenute mälestussammas
Taasavati Karksi-Nuias 6. septembril 2008. aastal Rahumäe kalmistu ees oleval haljasalal. Samba esmane asukoht oli kunagise Karksi Karskusselts „Iivakivi" maja juurde kuuluval platsil. Praegu asuvad seal Nuia PMT hooned.
Karksi mõis
XIII sajandil, samaaegselt linnusega tekkis Karksisse ordumõis, mis hõlmas esialgu kogu Karksi ja Halliste kihelkonda. Mõisa keskuseks kujunes linnusest 2 km kirdes paiknev teede ristumiskoht. Mõis ehitati esimest korda esinduslikult välja XVIII sajandi teisel poolel von Lievenite ajal ning teist korda XIX sajandi esimesel poolel von Duntenite ajal. Ühekorruseline puidust barokne peahoone on hävinud. Vanast hoonestusest on alles ait (1840), metsahärra maja, sepikoda ja valitsejamaja, mis on L-kujulise põhiplaaniga kivihoone. Majas asuvad raamatukogu ja külamuuseum.
Polli mõis
Mõis rajati 1720. aastal Karksi mõisast eraldatud alast. Mõisa härrastemaja oli omapärane ehitus, keskelt kahe-, otstest ühekordne. Mõisaparki piiras telliskivist müür. Mõisakompleksis olid veel ait, kuur, sõiduhobuste tall, õuna- ja marjaaed, valitseja maja ja aed, karjalaudad, puusepatöökoda, piiritusevabrik.
Parki rajati varjulised teed, omapärased lusthooned, sillakesed, istutati sadu välismaalt toodud ilupuid ja -põõsaid. Mõis on eravaldus.
1920. aastast toodi mõisasse aiandusliku kallakuga põllutöökool, millest peale II maailmasõda kasvas välja Polli Aianduse ja Mesinduse Uurimise Instituut ning katsebaas.
1921. aastal avati häärberis põllumajanduskool, mis 1944. aastal reorganiseeriti Polli aiandustehnikumiks.
Praeguseks kuulub Polli Aiandusuuringute Keskus Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudi koosseisu.
Maimu kivi
Kivi on seotud August Kitzbergi loominguga. Tema esimene raamat, romantiline ajalooline jutustus "Maimu" ilmus 1892, mille tegevus toimub Karksi mail.
Selle rahnu juures kohtusid ja tutvusid Karksi ordulinnuses teeniv noor munk, vangi langenud ühe endise eesti vanema poeg Bernhard ja karksilaste vanema Venda tütar Maimu. Siin sai alguse nende traagiline armastuslugu. Rahvasuus kutsutakse rändrahnu aga tänapäevani Maimu kiviks.
Mägiste põrguhaud ehk Maimu koobas
Kõrgus on 3 m, laius 12,5 m ja pikkus kuni 7,5 m, pindala 69 m². Varem voolas koopast välja allikas. Nüüd on allikas sügaval maa sees ja väljub 40 m kaugusel ürgoru põhjas. Koobas sai tuntuks ja külastatavaks A. Kitzbergi jutustuse "Maimu" ilmumise järel. Rahvasuu jutustab mitmeid legende koopas elavast vanapaganast.
Oti õunapuu
Puu on üle 300 aasta vana, tüve ümbermõõt on 4,2 m ja võra ümbermõõt 30 m.
Õunapuu on madal ning erakordselt jäme tüvi koosneb kahest kokkukasvanud tüvest ja on jämedaim teadaolev õunapuu Eestis.
Ei ole teada, kas puu on metsõunapuu, tema seemik või hoopis aedõunapuu seemnest kasvanud. Ei ole teada kas ta on ise valinud endale juhusliku meeldiva kasvukoha või on keegi istutanud ta sellele kohale.
Murri häärber
Külastamine etteteatamisega +372 5695 8776.
Ainulaadse arhitektuuriga kahekorruseline Lõuna-Mulgimaa taluniku häärber, mida võib pidada Eesti iseseisvuse esimeste aastakümnete talukultuuri näidiseks. Taastatud pargis, iluaias ja hoonetes on võimalik veeta mõnus puhkus looduses, matkata, korraldada koolitusi ja üritusi.
Tuhalaane tamm
Tammepuu ümbermõõt on 4,75 m. Tamme kere on tüüakas ja piksepragudega, võras köndid ja oksad kui kodarad harali.
Tuhalaane rändrahn
Kivi on pikk 5,5 m, 4,3 m lai ja 3,3 m kõrge, ümbermõõt on 16 m.
Iivakivi ehk vanapagana kivi
Ohvrikivi on 10 m pikk, 5 m lai ja 2,9 m kõrge, ümbermõõt on 25,6 m. Kiviga seostub rida pärimusi, mille järgi näiteks rahnu küljel asuv uksetaoline süvend olevat ukseks põrgusse. Laiad ja sügavad jooned kivil olevat Vanapagana liulaskmise jäljed.
Iivakivi nime kandis ka Karksi karskusselts, mis tegutses aastail 1892-1940.
Rutu mägi
Sakala kõrgustiku kõrguselt teine (145 m) mägi. Ettevalmistatud RMK lõkkekoht, telkimisvõimalus, parkla. Kõrgema koha näitab kätte sellele osutav viit
Rutu mägede kaitseks, eksponeerimiseks ja sealse elustiku säilitamiseks loodi 1990. aastal maastikukaitseala.
Härjassaare mägi
147 meetri kõrgune mägi on Sakala kõrgustiku ja Viljandi maakonna kõrgeim mägi.
Mägi asub Sudiste küla kaguosas. Tegemist on kõrgema vahelduva reljeefiga metsase alaga. Pärnumaal 1930. aastal ilmunud raamatu „Maakondlikud koguteosed" on see piirkond märgitud Härjassaare mägedena.
Tauga salu
Tauga salu asub Tauga mäe põhjapoolses osas. See on noorema rauaaja kalme, kust on saadud rikkalikult leide. Jaan Jungi uurimistööde põhjal on selgunud, et tegemist on Karksi piirkonna vanima matusekohaga.
Virapuu rändrahn
Pätsikujulise kivi kõrgus 2,3 m, pikkus 7,8 m, laius 4,2 m, ümbermõõt 20,5 m. Rahvasuus kutsutakse ka Sea-Andrese kivi.
Kuustemägi
Kõnnu talu juures põllul on segametsaga kaetud muistne hiiemägi, kus kungi asus hiietammik.
Annemägi
Külakalmistu ja ohverdamiskoht 13.-18. sajandist.
See olevat olnud ohverdamiskoht ja naiste kogunemiskoht, mida kasutatud veel XVII sajandi lõpul. Arvatakse, et mäge on kasutatud ka tuhastatud surnute matmispaigana. August Kitzbergi jutustuses "Maimu" on rahvas määranud nimitegelase kohtumõistmiskohaks just Annemäe.
Kunagi olnud selle mäe peal puust kabel. Paraku täitis rahvas vanal ajal kabeli juures paganausu kombeid ja pidas pidusid. Jaaniööl tuli sinna kokku ümberkaudne rahvas, tehti maha suured tuled, söödi, joodi, tantsiti, mängiti ja karati läbi tule koduloomade õnneks. Halliste ja Karksi kirikute visitatsiooniprotokollis 1640. aastal kurdetakse, et jaaniöine pidu Annemäel ülekäte minevat, rahvas möllab, sest oma 20 vaati õlut seal ära juuakse. Karksi lossi valitsejale antakse käsk kabel hävitada ja valvata, et rahvas sinna pidutsema ei tuleks.
Balti keti mälestusmärk
Karksi vald ja Nauksene vald Lätimaal avasid Lilli-Ungurini piiripunktis mälestusmärgi Balti keti 20. aastapäevaks.
Ausammas kujutab metallseinast väljalõigatud elusuuruses seitset inimfiguuri, kes seisavad käest kinni. Igaüks võib asuda figuuri kohale ja tunda ennast seismas Balti ketis. Mälestusmärgi autor on Läti metallikunstnik Andris Dunkurs.
23. augustil 1989. aastal, Molotov-Ribbentropi pakti viiekümnendal aastapäeval, ühendas ligi kaks miljonit inimest oma käed 600 kilomeetri pikkuses inimketis, et vägivallatult protestida paktist tulenenud Nõukogude okupatsiooni vastu Eestis, Lätis ja Leedus.
UNESCO kandis Balti keti maailma mälu registrisse, mis koondab unikaalseid dokumente teostest või sündmustest, mis olulisel määral on mõjutanud maailma.
Tätta talu
Vanim säilinud mulgi talukompleks. Rehielamu on ehitatud 1860. aastal. Hiljem on rajatud karjalaut, viljakuivati koos aidaga, tööriistakuur ja saun. Hooned on tumepruunide seinte ja valgete aknaraamidega. Uhked on majandushoonete maakividest laotud heleda vuugiga soklid. Taluhooned on võetud muinsuskaitse alla arhitektuurimälestistena. 2003. aastal omistas Muinsuskaitseamet Tätta talule väärikuse värgi. Külastussoovist teatada ette +372 433 1213.