Vestlust lahkuminekust tasub alustada alles siis, kui vanemad on lõplikult otsustanud lahutada. Ideaalis esitavad vanemad toimuvast ühtse versiooni. Kui parasjagu ei ole võimalik emotsioone vaos hoida, tasub vestlus edasi lükata sobivamasse aega.
Väikestel lastel on tugev egotsentriline mõtlemine – nad usuvad, et kõik, mis maailmas toimub, on kuidagi nendega seotud. Seetõttu ei tasu jätta ruumi oletustele, mille põhjal laps võib arvata, et ta on toimuvas süüdi. Laps peab teadma, et lahutus on täiskasvanute otsus ega ole seotud tema käitumise või tegudega. Oluline on ka selgitada, et kuigi elukorraldus muutub, näiteks üks vanematest kolib ära, jääb vanemate armastus tema vastu samaks.
Vanemate toetamine selles, kuidas lastele muutusi selgitada, on osa perelepitaja tööst. Vanemate arusaamad on väga erinevad: mõned vanemad on veendunud, et lastega ei tasu täiskasvanute asjadest rääkida, teised aga arvavad, et lapsed peavad teadma lahkumineku üksikasju. Perelepitaja aitab leida tasakaalu: lapsele tuleb rääkida toimuvast ausalt ja eakohaselt, kuid teda ei tohi koormata detailidega.
Kuidas võib vanemate lahutus lapsele mõjuda?
Vanemate lahkuminek on lapse jaoks stressirohke periood ja seda stressi on peaaegu võimatu vältida. Lapsed reageerivad sellele erinevalt, sõltuvalt oma vanusest ja iseloomust.
Alla kolmeaastased lapsed ei mõista veel peresuhteid, kuid tajuvad hästi vanemate emotsioone. Laps võib arengus tagasi minna. Näiteks võib ta hakata püksi pissima, soovida pidevalt süles olla või mitte osata enam lusikaga süüa. Nii võib juhtuda siis, kui lapse elus toimuvad muutused, millega ta ei oska toime tulla.
Koolieelikud saavad juba toimuvast aru, kuid neil on sageli raske oma tundeid sõnadesse panna. Mõnel tekivad uued hirmud, näiteks et ka teine vanem „kaob“. Nad võivad hakata vanemaid liigselt kontrollima, mõned aga tunnevad süüd või tõmbuvad endasse.
Algkooliealised lapsed suudavad toimuvat juba loogiliselt mõista, kuid emotsionaalselt ei ole nad sellisteks muutusteks sageli valmis. Lahutus võib väljenduda õppeedukuse languses ja käitumisprobleemides. Lapsed võivad muutuda trotslikuks nii kodus kui ka koolis. Samuti võivad tekkida terviseprobleemid, mida varem ei olnud – näiteks sagedased pea- või kõhuvalud või muud psühhosomaatilised mured.
Teismelised mõistavad lahutuse põhjuseid juba üsna hästi, kuid see ei muuda olukorda vähem valusaks. Nende reaktsioonid võivad olla väga erinevad: masendus, apaatia, konfliktid vanemate, õpetajate ja eakaaslastega. Sageli otsivad nad emotsionaalset tuge sõpradelt ning ütlevad, et neid on toetanud mõni sõber, kelle vanemad ei ela samuti koos.
Iga laps ja iga pere lugu on erinev. Laps peaks aru saama, millised muutused tema ümber toimuvad ja mis edasi saab – kus ja kellega ta edaspidi elab ning kui tihti kohtub teise vanemaga. Vanemate jaoks on oluline märgata muutusi lapse käitumises ja enesetundes, olla tema jaoks olemas, teda aktiivselt kuulata ja toetada.
Kuidas kaasatakse last perelepitusse?
Usun, et lapse kaasamine on enamikul juhtudel toetav, sest nii saab laps võimaluse oma mõtteid ja tundeid väljendada ning soovi korral lisaküsimusi esitada. Mõned lapsed kardavad vanematele oma muredest rääkida, sest näevad, et vanemad on ärevad ja ülekoormatud.
Lapse kaasamist planeerivad vanemad koos perelepitajaga, sest vanemad tunnevad oma last kõige paremini. Lapsele jääb alati võimalus vestlusest loobuda. Perelepitajaga rääkides saab laps jagada oma mõtteid ja soove ning ta ei pea muretsema, et tema arvamus vanemaid kurvastab.
Lepitajana kinnitan lapsele, et ta ei ole vanemate lahkuminekus süüdi ning et vanemad käivad minu juures, sest armastavad teda väga ja soovivad leida tema jaoks toimiva lahenduse. Ütlen lapsele, et ta võib rääkida nii palju või vähe, kui soovib, kuid tema väljendatud mõtted aitavad paremini mõista, mis talle tähtis on.
Enamasti kohtun lapsega ühe korra. Loon kontakti – mängin või joonistan lapsega, räägime tema huvidest ning keskendun kolmele teemale: mis praegu perekonnas toimub, kuidas laps end tunneb ja kas tal on vanematele mõni sõnum. Seejärel peegeldan lapse mõtteid vanematele, et nad saaksid neid oma kokkulepetes arvesse võtta.
Kuidas last säästa?
Lapse jaoks on tema vanemad kõige tähtsamad inimesed. Ta armastab mõlemat vanemat ka pärast lahkuminekut. Seetõttu on väga oluline vältida teise vanema halvustamist lapse juuresolekul. See paneb lapse olukorda, kus ta peab valima, mida rääkida ühele või teisele vanemale ning see on talle liigne koorem.
Ei tasu takistada lapse suhtlemist teise vanema ega tema sugulastega. Laps peaks teadma, et olulised inimesed ei kao tema elust. Lapsed vajavad etteaimatavust ja stabiilsust. Lapse päevakava, režiim ja rutiinid võiksid jääda võimalikult samaks – see aitab tal end turvaliselt ja kindlalt tunda.
Samas ei pea laps teadma kõiki konflikti üksikasju. Ta ei saa ega peagi olema vanema toetaja või probleemide lahendaja.
Paarisuhe võib lõppeda, kuid vanemlus jääb. Lapse jaoks on oluline näha, et ema ja isa jäävad ka eraldi elades tema ellu alles ning suudavad omavahel kokkuleppeid teha.
Edasiste pingete vältimiseks on vanematel mõistlik sõlmida lastega seotud küsimustes kokkulepe. Selles võiks selgelt kokku leppida lapse elukoha, suhtlemiskorra ja elatise suuruse. Mida vähem on ebakindlust, seda turvalisemalt tunneb end laps – ja tegelikult ka vanemad.
Psühholoogilist abi tasub otsida siis, kui raskused kestavad üle kuu ja paranemist ei ole märgata või kui olukord halveneb. Samuti siis, kui lapse muredele hakkavad tähelepanu juhtima ka teised – näiteks õpetajad, sugulased või treenerid.
Riiklik perelepitus on vanematele tasuta. Selle eesmärk on toetada lahku minevaid või lahku läinud vanemaid rahumeelsete kokkulepete saavutamisel, mis lähtuvad lapse huvidest ja heaolust. Kui vanemad jõuavad kokkuleppele varakult, väheneb konfliktide eskaleerumise oht ning vähenevad ka negatiivsed tagajärjed lastele.
2025. aastal oli riikliku perelepitusteenusega seotud 2178 lapsevanemat ja 1710 last. Eestis on 26 riiklikku perelepitajat.
Vaata: sotsiaalkindlustusamet.ee/perelepitus
Foto: perelepitaja Anastasia Arju