« Tagasi

Vabatahtlikud – kellele, milleks?

Üksinda hakkama saamine on alati keerulisem kui teistega koos probleemide lahendamine. Tõsi seegi, et iga tugeva isiksuse või eduka organisatsiooni seljatagust kaitseb keegi, kes nii palju silma ei paista. Ka Päästeametil on õnneks toetajaid ja abistajaid. Eeskätt on meie seljataguseks vabatahtlikud päästjad, keda saab kaasata suuremat ressurssi nõudvatele päästetöödele ja kes tagavad kiirema abiandmise ning ennetustöö kaugemateski Eestimaa soppides.

Viimase arvestuse järgi tegutseb Viljandimaa neljas vabatahtlikus päästekomandos kokku 46 vabatahtlikku päästjat. Need on aktiivsed kodanikud, kes oma vaba aja arvelt pakuvad abi, annavad eeskuju ning loovad turvatunnet tervele kogukonnale, naabrile ja muidugi ka oma perele. Paraku on võrreldes mõne aasta taguse seisuga osade komandode liikmete hulk kahanema hakanud. Tunneme muret kui seetõttu peaks langema mõne piirkonna elanike turvalisus. Selle ennetamiseks on oluline, et iga aktiivne ja kogukonna turvalisusest hooliv inimene leiaks tee vabatahtlike päästjate ridadesse. Veel on komandode elus püsimiseks tähtis kohaliku omavalitsuse ja piirkonna ettevõtjate panustamine vabatahtliku pääste edendamisse.

Täna mõistab enamik, et kodu ja selle ümbrus peab olema igakülgselt turvaline paik. Inimesed teadvustavad, et selleks tuleb tagada tule-, elektri-, veeohutus ja valmisolek hädaolukorraks. Kõige olulisemad turvalisuse tagajad kodukohas on elanikud ise, kes saavad õnnetuste vältimiseks ning kriisideks valmistumisel kõige rohkem ära teha. Kui meil kodus on kõik korras, siis võib naabrilt uurida, kas temagi on ohutusele mõtelnud. See on liikumine ohutuse tagamise terviklikuma mõistmise poole, mis hõlmaks kõiki kogukonna inimesi. Siis ongi juba pool teed vabatahtlikuks päästjaks hakkamisel käidud. Just vabatahtliku päästjana tegutsedes on võimalik väga palju kodukandi ja kogukonna heaks ära teha.

Paraku võib igaüht meist mingil hetkel tabada kriitiline olukord, kus vajatakse päästjate abi. Kas olla need, kes kõva häälega appi kutsuvad või hoopis need, kes suudavad ohtlikus olukorras ise midagi ära teha, aidata ennast ja teisi? Teisalt ei ole päästja ainult suure punase autoga välja sõitev mees või naine. Turvalisuse tagamine ei seisne ilmtingimata tulekahju kustutamises või õnnetuste tagajärgede likvideerimises. Paljud vabatahtlikud komandod pakuvad lisaks „seiklustele" tulekahjudel ja õnnetustel ka midagi pealtnäha lihtsamat, kuid isegi väärtuslikumat. Selleks on ennetustöö. Teadmised õnnetuste eemal hoidmise kohta on suur väärtus, mida kiputakse igapäeva rutiinis vaikselt unustama.

Vabatahtlik tegevus on avalikkuses laialt kõlapinda saanud ja järjest enam näeb tänavapildis, sotsiaalmeedias, päästesündmustel ja ennetusüritustel lisaks kutselistele päästjatele vabatahtlikke, kelle tegemised kohalikele inimestele huvi pakuvad. Mina kutsun omakorda vabatahtlikke üles enda ümber vaatama, et märgata ja kaasata komando tegemistesse neid, kellel on huvi teisi aidata ja kodukandi turvalisust kasvatada. Oluline mõte! Vabatahtliku päästekomando liikmete hulgas ei pea olema kõik täiskohaga päästjad. Palju kasu võib olla hoopis nendest, kes oma isiksuseomaduste ja organiseerimisvõimega aitavad komandol ellu jääda ning olla liimiks, mis inimesi omavahel seob ja ennast väärtuslikuna tunda laseb.

 

 

Kellel aga ei ole huvi kuuluda mõnda ühingusse, kuid siiski sooviks panustada päästesse, siis võimalusi on teisigi. Üheks heaks lahenduseks on ühisvalve teenistus. Üks väike lihtne nõue on. Eelnevalt peab ära tegema vabatahtliku kutse, mis ei ole täna enam väga keeruline. Päästeameti kodulehel saab teha algust, kui valida seal „Päästetööst" ja sealt alt omakorda „Vabatahtlikuks saamine". Pisut tuleb pingutada, kuid see on vajalik, et oleks ühisvalvesse astumiseks oleks olemas piisavad teadmised.

Kellel huvi, siis see on hea võimalus tutvuda pääste köögi poolega.

 

Alor Kasepõld,
Viljandimaa päästepiirkonna juhataja

 

Pilt: Vabatahtlik Äksi tulekahjul. Foto: Silver Lindlaan