Mis on perelepitus?
Perelepitus on võimalus arutada lapse edasist elukorraldust rahulikult ja neutraalse perelepitaja toel. Lepituses saavad lahku minevad või lahus elavad vanemad kokku leppida, kuidas korraldada lapse igapäevaelu nii, et tema vajadused oleksid esikohal.
Mida perelepitus ei ole?
Perelepitus ei ole lahkuminekuteraapia ega paarisuhte analüüs. Selle keskmes on lapse huvid ning see, kuidas vanemad saavad pärast lahkuminekut omavahel koostööd teha. Eesmärk ei ole suunata vanemaid ära leppima, vaid aidata neil kokku leppida.
Millal perelepitus aitab ja millal see ei ole sobiv lahendus?
Perelepitus aitab kõige paremini siis, kui vanemad on valmis avatult ja ausalt rääkima ning mõtlevad lapse parimatele huvidele.
Kui osapooled ei ole võrdses olukorras ning üks vanem pelgab teise juuresolekul ennast väljendada, ei pruugi perelepitus sobida. Perelepitus eeldab, et mõlemad vanemad saavad osaleda selles turvaliselt, vabatahtlikult ja võrdsete osapooltena.
Kas perelepitus on võimalik, kui vanemate vahel on esinenud lähisuhtevägivalda?
Lähisuhtevägivald – nii füüsiline, vaimne kui ka majanduslik – on üks peamisi asjaolusid, mille põhjal hinnatakse, kas perelepitus on üldse võimalik. See sõltub ka vägivalla liigist, kas lepitust kaalutakse. Samuti on vanemate otsustada, kas nad sellisel juhul on üldse valmis lepituses osalema. Sobivust ei otsustata ühe lihtsa jah- või ei-vastuse põhjal, vaid iga pere olukorda hinnatakse eraldi: kas suhtlus on turvaline, kas on esinenud vägivalda, milline on olnud vägivalla iseloom ja kas perelepitus saab selles olukorras toimida. Väga oluline on ka mõlema vanema nõusolek, sest perelepitus on algusest lõpuni vabatahtlik.
Perelepitus ei sobi siis, kui see ei ole turvaline või võrdne protsess. Näiteks ei ole perelepitus sobiv, kui üks vanem on teise suhtes jätkuvalt vägivaldne, kui vägivalda kogenud vanem kardab teisega kohtuda või kui kokkuleppeid ei ole võimalik sõlmida vabalt ja ilma surveta. Sellisel juhul on esmane prioriteet kaitse ja abi, mitte lepitus.
Samas ei tähenda varasem lähisuhtevägivald alati seda, et perelepitus on täielikult välistatud. Perelepitus võib olla võimalik, kui vägivallajuhtum oli ühekordne või situatsiooniline, vägivald ei ole jätkunud, riskid on hinnatud ja maandatud, vägivalda kogenud vanem ei tunne hirmu ning mõlemad vanemad saavad osaleda vabatahtlikult ja võrdse osapoolena.
Kui varasem lähisuhtevägivald ei välista perelepitust, saab protsessi vajaduse korral kohandada. Näiteks võib kaasata kaks perelepitajat, kohtuda vanematega eraldi või kasutada videokohtumisi, et tagada võimalikult turvaline osalemine.
Kui perelepitus ei ole turvaline ega sobiv, aidatakse perel leida muu vajalik tugi. See võib olla näiteks ohvriabi, naiste tugikeskus, lastekaitse või politsei. Täpne tugi sõltub sellest, millised riskid ja abivajadused hindamisel ilmnevad.
Mida peaks teadma vanem, kes tahab laste osas kokkulepet, aga kardab teist vanemat?
Kui vanemad on siiski valmis perelepitust proovima, on hea teada, et lepitaja jälgib kohtumise kulgu ja sekkub vajadusel. Lepituse alguses saab kokku leppida reeglid, mis aitavad mõlemal vanemal end turvaliselt tunda. Samuti saab läbi rääkida, kuidas kohtumisele tullakse ja sealt lahkutakse, et vältida lisapingeid.
Kui vanem ei ole kindel, kas ta on valmis teise vanemaga samas ruumis viibima, on erandjuhul ja kokkuleppel võimalik korraldada kohtumine ka veebi teel.
Mida teha siis, kui vägivalda küll pole esinenud, aga vanemate omavaheline suhtlus on ikkagi vaatamata kõigele väga pingeline ja valus?
Aitab sageli see, kui tuua tähelepanu võimalikult selgelt lapsele ja tema vajadustele. Lapse heaolu on tavaliselt koht, kus vanematel on lihtsam leida ühisosa.
Koos saab läbi mõelda, milline suhtlusviis ja millised reeglid toetaksid vanemate koostööd kõige paremini. Samuti saab arutada, kas on võimalik sõlmida piisavalt selge ja konkreetne kokkulepe, mis vähendaks vanemate omavahelist suhtlust miinimumini, kuid tagaks samal ajal lapsele vajaliku stabiilsuse ja turvatunde.
Kuidas jõutakse perelepitusse?
Osa vanemaid jõuab lepitusse kohtu suunamisel, osa vanemaid taotleb teenust ise läbi sotsiaalkindlustusameti (SKA). Kui vanemad soovivad kasutada riiklikku perelepitust, tuleb mõlemal vanemal pöörduda SKA poole ja teenust taotleda.
Kas võib leppida kokku ka omavahel, ilma lepitajata?
Loomulikult, vanemad võivad alati ka omavahel kokku leppida. Aga kui suhtlus on pingeline ja kokkulepete tegemine muutub raskeks, aitab perelepitaja hoida vestlust rahulikuna ning suunab vanemaid leidma lahendust, mis toetab lapse edasist elukorraldust ja ülalpidamist.
Milliste teemadega tavaliselt vanemad perelepitusse jõuavad?
Peamiselt puudutavad nende küsimused lapse edasist elukorraldust: kus laps elab, millal on ta kummagi vanemaga ning milline suhtluskord sobib kõige paremini lapsele ja vanematele. Arutame ka seda, kuidas saab eemal viibiv vanem lapsega vahepeal suhelda, näiteks millal võiks helistada.
Oluline teema on vanemate omavaheline suhtlus: kuidas, millistel teemadel, kui sageli ja millises vormis nad lapse kohta infot jagavad. Lisaks räägitakse läbi lapse ülalpidamise kulud ja elatise maksmine, lapse tervisega seotud küsimused, haige lapse hooldamine ning lapse igapäevaelu puudutavad kokkulepped, näiteks hügieen, toitumine ja päevakava.
Samuti saavad vanemad kokku leppida lapse hobide ja trennide, lasteaia või kooli, välismaale reisimise, kasvatuspõhimõtete ning näiteks ekraaniaja kasutamise küsimustes.
Kuidas sünnib perelepituses vanemluskokkulepe?
Lepitaja aitab kokkulepped sõnastada ja kirja panna. Vanemad vaatavad teksti üle, et see oleks neile üheselt arusaadav ja vastaks sellele, milles nad on kokku leppinud. Vanemluskokkuleppe kinnitab sotsiaalkindlustusamet.
Milline on hea vanemluskokkulepe?
Hea vanemluskokkulepe võimaldab vanematel teha lapse huvides koostööd, vahetada vajalikku infot, teha lapse elu puudutavaid otsuseid ning olla piisavalt paindlikud, et muuta suhtlusgraafikut vastavalt olukorrale ning lapse ja vanemate vajadustele.
Kuidas rääkida läbi rahaga seotud küsimused nii, et need ei muutuks vanemate omavaheliseks jõukatsumiseks?
Rahaga seotud küsimuste puhul aitab sageli see, kui vanemad panevad kirja lapse tegelikud kulud ja vaatavad need koos üle. Kui kulud on ridade kaupa lahti kirjutatud, tekib mõlemal vanemal tavaliselt parem arusaam sellest, millele raha tegelikult kulub. Nii on võimalik rahulikult arutada, millised kulud on põhjendatud, millised on pere võimalused ja kuidas lapse vajadused mõistlikult katta.
Millal toetab 50 : 50 elukorraldus lapse heaolu ja mida peaksid vanemad enne sellise kokkuleppe tegemist läbi mõtlema?
Lapse vahelduv viibimine vanemate juures nii, et ta oleks mõlema vanemaga enam-vähem võrdse aja, võib tähendada erinevaid kokkuleppeid. Näiteks võivad vanemad leppida kokku, et laps vahetab elukohta iga nädala või kahe nädala tagant. Samuti võivad vanemad leppida kokku, et laps viibib koolipäevadel ühe vanemaga ning nädalavahetustel ja koolivaheaegadel teise vanemaga – ka nii jaguneb lapse aeg vanemate vahel ligikaudu võrdselt.
Üldjuhul soovivad vanemad, et laps saaks olla mõlema vanemaga, ja mitte ainult nädalavahetustel, vaid ka argipäevadel. Igal konkreetsel juhul sõltub sellise kokkuleppe sobivus aga pere ja lapse olukorrast ning lapse vajadustest.
Ei ole harvad olukorrad, kus üks vanem peab 50 : 50 jaotust õiglaseks, kuid teine muretseb, et pidev elukoha vahetamine võib olla lapsele kurnav ega pruugi olla tema huvides. Lapse vanus, iseloom, koolikorraldus, kodude vaheline kaugus ja vanemate omavaheline suhtlus mõjutavad kõik seda, kas 50 : 50 elukorraldus lapsele tegelikult sobib.
Mida peaksid vanemad enne lahkuminekut või selle alguses kindlasti läbi mõtlema?
Vanemad ei kipu sageli lastele infot jagama, sest arvavad, et kui nad lahkuminekust ei räägi, kaitsevad nad sellega last. Tegelikult vajavad ka lapsed infot selle kohta, kuidas asjad edaspidi olema hakkavad. Kui lastel infot ei ole, võivad nende segadus, ärevus ja hirmud suureneda.
Enne lahkuminekut oleks vanematel hea omavahel kokku leppida, milliseid sõnumeid nad lastele annavad. Lapsele võiks eakohaselt selgitada, mida vanemad on otsustanud, kuidas laps saab edaspidi mõlema vanemaga suhelda ning kinnitada, et vanemad on ka edaspidi tema jaoks olemas. Samuti võiks öelda, et lahkuminek ei ole tabuteema ja laps võib selle kohta alati vanematelt küsida.
Kui vanemad ei selgita, miks nad otsustasid lahku minna, võib see tekitada lapses süütunnet. Laps võib hakata arvama, et süü lasub temal. Seetõttu on oluline lapsele selgelt väljendada, et lahkuminek on täiskasvanute otsus ega ole seotud tema käitumise või tegudega.
Mille puhul tasub olla ettevaatlik ja mida tuleks vältida?
Ettevaatlik peaks olema lapsele valiku andmisega. Lapse arvamus on väga oluline ning tema arvamusega tuleb arvestada. Samas ei tohiks tekitada lapses tunnet, nagu peaks ta oma vanemate vahel valima. See on lapsele liiga suur vastutus. Lahkukolimine on täiskasvanute otsus – seda otsust ei tee lapsed.
Kui vanematevaheline suhtlemine on katkenud, ei tohiks vanemad kasutada last info edastamiseks. Ka see paneb lapsele liiga suure vastutuse.
Lahkuminekuga kaasnevad vanematel rasked tunded. Nende tunnete jagamine lapsega võib tekitada lapses vajaduse hakata vanema eest vastutama – näiteks võib ta tunda, et peab olema rohkem selle vanemaga, kes maha jäeti. Näide minu praktikast: lapse ema kolis uue elukaaslase juurde ja 5-aastane laps ütles, et ta peab olema isaga, sest isa on muidu üksi, aga emal on ju onu.
Milline on perelepitajate haridus või taust?
Minul näiteks on õigusalane haridus ja töökogemus: olen lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Lisaks olen läbinud mahuka perelepitaja baaskoolituse ja laste ärakuulamise koolituse. Enne perelepitajana tegutsema asumist läbisin praktika kümne perega.
Mis vahe on riiklikel ja mitteriiklikel perelepitajatel?
Riikliku perelepitaja puhul saab vanem olla kindel, et lepitaja on läbinud SKA korraldatud eksami, valitud riikliku teenuse osutajaks ning tema töö kvaliteeti jälgitakse. Riiklik perelepitusteenus on lapsevanematele tasuta.
Mis saab siis, kui mulle tundub, et konkreetse perelepitaja tööviis ei sobi mulle?
Kui tekib tunne, SKA määratud perelepitaja tööviis ei sobi, siis on hea sellest kas lepitajale või SKA-le teada anda ja saab arutada, kas vahetada perelepitajat või siis loobuda teenusest.
Kui peaksid andma lahku minevale lapsevanemale kolm soovitust, kuidas last selle protsessi jooksul hoida, siis mis need oleksid?
Räägi lapsele, et vanemad jätkuvalt armastavad teda ja on tema jaoks olemas ka pärast lahkuminekut. Kinnita lapsele, et tema ei ole vanemate lahkuminemises süüdi. Anna lapsele infot, mis tema elukorralduses muutub ja mis ei muutu.
Mis on üks asi, mida vanemad peaksid lahkumineku ajal alati meeles pidama?
Last ei kahjusta mitte see, kui ta vanemad elavad lahus, vaid see, kui nad tema pärast tülitsevad.
*****
Riikliku perelepituse eesmärk on toetada vanemaid rahumeelsete kokkulepete saavutamisel, mis lähtuvad lapse huvidest ja heaolust. Kui vanemad jõuavad kokkuleppele varakult ja neutraalse vahendaja abiga, väheneb konfliktide eskaleerumise oht ning vähenevad ka negatiivsed tagajärjed lastele. 2025. aastal oli riikliku perelepitusteenusega seotud 2178 lapsevanemat ja 1710 last. Eestis on 26 riiklikku perelepitajat.
Vaata: sotsiaalkindlustusamet.ee/perelepitus
Loe ka:
Lahkelt lahku. I osa: mis on perelepitus ja millal sellest abi on?
Foto autor: Riina Vaikmaa